Samhain – enim kardetud iidne päikesepüha

Halloween, hingedepäev, kõigi pühakute päev, surnutepüha, Samhain, Dia de los Muertos, All Saints Day - kõigi nende nimede varjus tähistatakse müstilist aega, mis algab 31. oktoobrist 2. novembrini. 

Üks kaheksast päikese aastaringi väepäevast, millele erinevad kultuurid ja religioonid on andnud oma nime ja mugavdanud selle tähendust.  

Meie tänapäevas on saanud sellest aeg, mil käivad vihased vaidlused, kas tohib lastele kommi anda ilma luuletuseta või mitte. Kas kõrvitsatega majade ja aedade kaunistamine on lihtsalt ilus või hoopis kole võõramaine komme? Millisel päeval ja mis nime all tohib kostüümipidu teha? Kas üldse sel ajal tohib lõbutseda või peaks vaid surnuaeda kurvalt küünlaid viima?

See on justkui enim kardetud väepäev aastas, et selle päris olemust iga hinna eest varjata on püütud. Sest pole midagi võimsamat kui suguvõsade ja esivanemate jõud ning toetus, mis selle erilise ajaga kaasneb.

Mõned tähendused, mida sellele ajale on andnud loodusrahvad:
* Sügise kõrgpunkt
* Aeg valmistuda talveks
* Täpne hetk sügisese ja talvise pööripäeva keskel
* Just sel päeval vahetub tegelikult sügis talveks
* Kõik 4 aastaaega on koos selle päeva ilmas
* Loodus läheb puhkama
* Tasakaal pöördub väliselt sisemisele
* Valguse ajast on saanud pimeduse aeg
* Loomulik on tegutsemiselt tuua tähelepenu olemisele.

Energiamaailmas kirjeldatakse seda kui võimsaimat aastas, sest kaob ära sein ja eraldatus erinevate maailmade vahel. Üheks saab surnute ja elavate maailm, kehastunud ja kehastumata hingede asupaik, ülailm ja allilm, maine ja taevane vägi. 

Sel ajal jõuavad meie sõnumid, soovid, tänud kohale.
Ja seepärast on see eestlaste jaoks olnud hingedeaja algus, mis kestab kuni talvise pööripäevani. Oleme harjunud sel ajal meenutama oma lahkunud lähedasi. 
On hea aeg tänada lahkunud hingi, et nad olid meega ja lasta neil oma meelest minna.

On küünalde süütamise aeg, et kõikides maailmades oleks valgem. Sest sel ajal kumab see valgus läbi ka kõige kaugematesse ning pimedamatesse paikadesse nii meie enda hinges kui nähtamatutes maailmades. 

Mida kaunimat me saame lahkunud hingedele anda, kui kinkida neile valgust!
Küünla süütamine kellegile mõeldes on justkui valguse õnnistuse saatmine talle. Ja sel ajal jõuab see kohale lihtsalt ja kiirelt. 

Samhaini ajal kohtuvad sünni ja surma tsükkel. Nendes päevades on mõlemad pooled, sest ühte pole ilma teiseta. 

Kui vaatame natuke laiemalt ajalugu, siis on Samhaini aeg enim tuntud kui iidne Keldi festivalide aeg, mis pühitses saagikoristamise aja lõppu ja meenutas lahkunud esivanemaid ning meie kaitsjaid teispoolsuses.

Samhain oli pühendatud Keldi jumalannale Gailleachile, kes oli eakas tark naine. Valitses vanaduse ja talve üle ning kaitses ja lohutas tema poole pöördujaid nii nagu vaid eakad naised oma tarkuses seda oskavad. Sel ajal loodi talle altareid ja pühendati kingitusi. 

See oli Keldi uusaasta aeg, mil algas puhkamise aeg, kuniks kevadel jälle asuda põllutöödele. 

Nii nagu Keldi kultuuris algas uus päev siis kui eelmise päeva päike loojus, nii algas ka Keldi uusaasta just praegu, mil eelmise perioodi saak oli koristatud ja valgus loojunud. 

Samhainist sai alguse uus aastaring. Aastaratas, mis algas endasse vaatamise ja sügavusega. 

Keldi loodusrahvad uskusid, et oktoobri lõpul annavad jumalad kõigile kehast lahkunud hingedele võimaluse tulla tagasi maale ja olla siin kuni talvise pööripäevani. Sellest ka on tulnud nimetus - hingedeaeg. 

Sel ajal saavad hinged teha, mis jäi tegemata. Vahel nähtamatuna, kuid vahel loomade või lindude kujul. 

Seepärast loodi ka altareid lahkunutele ja pandi söögilauale koht ning toit. Küünlatuli juhatab omad hinged koju.

Koleda näoga kõrvitsad, luukered ja muud koletised ehitati aga kodude juurde selleks, et hirmutada eemale halba soovivad hinged. 

Kolumbuse eelsest azteekide ajast on levinud Lõuna-Ameerikas ja eriti Mehhikos sel ajal surnute päeva tähistamine. 

Dia de los Muertos on tähtsam kui uusaasta, see on aasta tähtsaim sündmus ja suurim pidustus. 
See on perepidu, kus on kohal nii tänased pereliikmed kui varem elanud suguvõsa liikemete hinged. 

Usutakse, et 31.10 keskööl saabuvad maale lahkunud laste hinged ja siis järgneval kahel päeval järgnevad neile maale täiskasvanud lahkunud. 

Surma tähistatakse rõõmuga, sest see on vaid üleminek ühest olekust teise ning sel moel pidutsedes on võimalik kaasata ka ammu lahkunuid. Keegi ei lahku lõplikult meie elust, igal aastal saame jälle koos pidutseda. 

Kristluse levides sai iidsest Samhainist Kõigi pühakute päev ja selle eelõhtul hingedepäev. 

Keskajal adopteeris kristlik kirik kõik loodusrahvaste pühad ümber mõne oma pühaku järgi või asetas väepäevadele Jeesus Kristuse elus olulisi sündmusi. Kuid Samhain oli nii võimas päev, et siin ühest pühakust ei piisanud. Sellest sai Kõigi Pühakute Päev (All Saints Day) 1. novembril. 2. novembrit hakati nimetama kõigi hingede päevaks.
Nii nagu Jumalanna Ostara päevast sai Easter ehk ülestõusmispüha ja talvisest pööripäevast Yul'ist Jeesuslapsukese sünnipäev.

Kogu hirmutav deemonlik sümboolika loodi kristlaste poolt, et hävitada vana traditsiooni hingedega ja teispoolsusega suhtlemisest. Nii said haldjatest ja esivanematest kaitsjatest meile kummitused, tondid jmt.

Sel moel demoniseerides kõik varasemad traditsioonid loodeti kiriklikes institutsioonides saada võim inimeste üle. Andes teada, et vaid kirikust kui institutsioonist saab lohutust, õnnistust, lunastust. Ja et inimesed vajavad kaitset oma esivanemate eest. Surmast loodi midagi väga jubedat loomuliku elu osa asemel ja see oli parim viis inimeste allutamiseks ning hirmu all hoidmiseks.

Hiljem sobis selle püha olemuse unustamine suurepäraselt nii keskaegsetele andamikogujatele kui ka tööstusrevolutsiooni läbiviijatele, kelle jaoks oleks tehaste töölistele talvise puhkeaja algus olnud tõeline probleem. 

Halloweeniks (algselt All Hallows Eve) sai see aeg Ameerikas siis kui 19. sajandil sinna emigreerunud iirlased tõid kaasa vanad Keldi pühade traditsioonid.
Koledad kujud aedades ja kostüümid olid algselt mõeldud kurjade hingede eemalepeletamiseks. 

Kohalikud kaupmehed nägid selles võimalust ning nii algas tänapäevase Halloweeni traditsioon, mil lapsed käivad kostüümides ukselt uksele küsimas kommi. 

Ladina-Ameerika kultuuriruumis ja Hispaanias on aga siiani sel ajal suur perepidu. Koledad kostüümid tähistavad elu ja viskavad nalja surma üle. Rongkäigud, tants, mängud - kõik on selleks, et veeta aega koos pere ja sõpradega ning olla rõõmus. 

Mida me siis selle erilise aja ja kõigi nende põimunud traditsioonidega ette peaksime võtma? 

Saame võtta kõigist traditsioonidest omale parima ja igaühel on võimalik luua oma tähendus, oma traditsioonid, oma suhtumine. Austada teiste oma ka siis kui see on erinev.

Mina soovitan sügavalt austada seda aega ja kasutada selle erilist sügavust ning maailmade avatust. Meie kliimas on raske olla loodusest eraldunud. Lihtsam on järgida looduse loomulikke tsükleid ning tähistada sellest sähtuvalt erilisi hetki. 

Mäletada oma lähedasi ja süüdata neile küünal.
Tuletada meelde, et surm annab elu ja on loomulik tsükli osa. 
Naerda ja pidutseda, rõõmustada ja tähistada elu. 

Sügavale sukeldumise aeg. mil soovitan enda seest üles leida sisemise valguse ja rõõmu! See on alati olemas. 






>
Success message!
Warning message!
Error message!