Piirideta

Kõige loomulikum olek on olla ilma piirideta. Lõpmatus avaruses ja vabaduses, kus isegi maa ja taeva vahel piir on kadunud ning kõik sulab üheks valguses. Nii nagu kogesin Arunachala mäelt Indias, palverännakul.

Miks ma seda täna kirjutan? Sest nii lihtne on tänases ühiskonnas unustada oma loomulik piirideta olek. Piiride seadmine on nii loomulik, et me ei märkagi, kuidas võtame need omaks. Kui meid õpetatakse endale piire seadma siis tegelikult püütakse meid justkui millegi eest hoida, et me ei läheks liiga kaugele. Kuid kas saab olla midagi meie jaoks liiga kaugel kui me ise oleme loojad? Kas saab mingi kogemus olla meie jaoks liig kui me võime kotkana lennelda kõigi võimalike kogemuste ookeani kohal ja valida oma ellu, mida soovime?

Piiride seadmine annab meile ennekõike kannatusi, sest piirideta loojana ei saa me nendesse seatud piiridesse jääda niikuinii. Kuid inimesena saame omaenda seatud või omaksvõetud piiridesse lasta oma mõistusel ja kehal takerduda. Kuniks nii paljud lihtsad asjad on saanud meie jaoks kahtluste ja segaduste pundardeks, mis poovad kõitena kõril meie vabadust, loovust, väge ja pärisolemust.

Meie ühiskonnas on nii tavaline seada omale ja teistele piire nii koolis, töökollektiivis, suhetes, perekonnas kui ka sõprade hulgas. Nende piiride kaudu siis ennast määratledes. Et kes sa selles kollektiivis oled ja kuidas peaksid teised sinuga käituma. Mis aga tegelikult juhtub? Loomulikult hakkab keegi su piiridest üle astuma või on sul igaks juhuks ette hirm, et äkki ühel päeval astub keegi su piirile liiga lähedale.

Ja algab võitlus! Oma piiride kehtestamise ja piirjoonte hoidmise lõputu sõda. Sõda tööl, kodus ja kõikjal, kus oleme oma piire hakanud kehtestama.

Aga mõtle korraks mis juhtub kui sa annad need piirid vabaks? Lihtsalt avad end ilma piirideta kõigele, mis tuleb? Üks on kindel, et sõda lõppeb sest millestki pole üle astuda, midagi pole lõhkuda vaja.

Veel lõppeb meie sees nii tavaline lõputu kahtlemine iseendas, et kas ma ikka võin, kas ma ikka tohin, kas see on ikka minu jaoks, kas ma olen seda väärt.

Proovi tunnetada avarust kui silmapiir jookseb maa ja taeva vahel üheks, proovi tunnetada kergust kui piirideta olekut. Ja siis saad teha valiku, kas ikka vajad piire ja lõputut sõda ning kahtlemist.