Tahaksin novembrikuust luua heade uudiste kuu. Selleks otsisin meediast huvitavaid ja häid uudiseid. Ja leidsin armsa klassiõe Kätlini artikli. On hea, et meil kirjutatakse erinevatel teemadel.
Mõnele seisukohale siin tahan aga lisada väikese laienduse. Ja lausa vastupidiselt artiklile kutsun üles kõiki eestlasi valima sihiks aina õnnelik ja rõõmus olemise! Päriselt!
Tsiteerin lõiku artiklist:
"... Need, kes valivad sihiks aina õnnelik ja rõõmus olemise, ei tee naljalt midagi, mis mõnusat olekut rikkuda võib – nad ei võta riske, nad ei astu ette ega välja. Nende fookus on enda mõnul, mitte tähendusrikkal elul ja edasiliikumisel... "
Siit kumab, justkui autor ei usuks päriselt õnnelik ja rõõmus olemise võimalikkusesse. Või siis pole ta seda kogenud.
Vahel ajavad inimesed ka segamini nn mugavustsoonis mõnulemise ja rahuliku rõõmsa elujaatava seisundi. Need on aga väga erinevad.
Selline järeldus artiklis on enesearengu seisukohalt väga algeline. Õnnelik ja rõõmus olemine tähendab väga suurt riski. Riski astuda vastu kõigele negatiivsele, mis ilmestub. Kõige üles tulemisele, mida tahaksime enda sisse sügavale peita ja alla suruda. Vanade haavade tervendamist ja avatuna kõigile teemadele vastu astumist, mis elu toob ning aina edasi liikumist.
Kui seda teha päriselt, siis eeldab see kõigist sügavikest läbi käimist ja probleemide lahendamist eelnevalt. Selles seisundis elamiseni jõudmine on suur risk ja nõuab enamikest ette astumist. Tihti loobumist vanadest harjumustest, seisukohtadest, mustritest ja ka tutvusringkonnast. See nõuab silmaringi avardamist ja pidevat tööd iseendaga.
Rõõmus õnnelikkuse seisund on see, milleni jõuame vaid siis kui oleme oma elule ja tegevustele tähendusrikkuse loonud ja kui liigume edasi. Inimese olemus pole paigalseismine ning nii nagu seisev vesi kasvab kinni, nii viib edasiliikumisest hoidumine meid kannatustesse varem või hiljem. Meie loomus ja elu ülesanne on elada ja areneda.
Tuua tähelepanu väliselt ära ja luua maailma läbi iseenda õnnelik olemise vaatepunkti - eeldab maskidest ja teesklemisest loobumist. See on parim, mida saame teha enesearengu teel. Ilmselt on ühiskond harjunud, et rõõmsad ja õnnelikud vaid varjavad selle maski taha oma probleeme ja lebotavad mugavustsoonis. Kuid selliselt ei saa keegi pikalt õnnelik olla. Varem või hiljem hakkavad need maskid meid piinama, kukuvad maha või muutub see maski kandmise koorem nii suureks, et enam ei jaksa. See on ajutine mäng.
Enesest lähtuvalt õnnelikkuse seisundisse jõudes hakkame tegutsema lähtuvalt sellest, mis loob maailma vähem kannatusi. Ja see peaks olema inimesena elamise eesmärk täna nii siin Eestis kui ka väljaspool Eestit.
Ma olen veendunud, et ainult sisemiselt rõõmsad ja õnnelikud inimesed suudavad tegelikult muuta maailma paremaks paigaks kõigi jaoks.
Maailmas on parim näide selleks Dalai Lama, kelle vestlustest peapiiskop Desmond Tutuga on sündinud teos "Raamat rõõmust: kestev õnn muutuvas maailmas”. Sellest raamatust leiab ka väga head juhised, kuidas jõuda sellise seisundini. Mul on siiralt hea meel, et kohtan üha rohkem eestlasi, kes ekspordivad maailmale rõõmu ja õnnelikkust. Just see võiks olla meie esmane ekspordiartikkel.
Esmalt aga peame ise uskuma selle seisundi võimalikkusesse.
Kristel Treier, õnnelik ja rõõmus.
Artikkel, mis inspireeris seda kirjutama: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95035199/eesti-muutmine-algab-igast-eestimaalasest-enesest?fbclid=IwAR27_7bV1N1oT_4kxgk9-jQDj-EmdJtmzXhtAgS06M6DWsARtKwoWKgCs-8