Eelmise aasta lõpul võttis minuga ühendust Katrin Helend-Aaviku
ajakirjast Tiiu ja pani kokku armsa loo.
Katrin juhtis mind nii armsal ja leebel moel jutustama. Oli ka endal huvitav sõnastada neid vanu lugusid, mille kaudu olen tänasesse jõudnud. Meie juttu jätkus muidugi kauemaks kui artiklisse mahtus. 
Artikkel ilmus ajakirjas Tiiu detsembris 2023
Foto: Stanislav Moškov / Õhtuleht

Maagilise naiselikkuse vägi vajab äratamist

Kristel Treier (49) nimetab end õnnelikuks naiseks oma unistuste elus, mis on täis maagilist naiselikkust. Selleni jõudmiseks on ta teinud valiku, milles mineviku katsumused on olnud olulisteks trepiastmeteks ja õpetajateks.

Varem finantsalal ning meedia- ja teatrimaailmas tegutsenud Kristel on vaimse eneseleidmise teel avastanud reiki, kriya jooga, budismi, hinduismi, šamanismi ning põliseestlaste iidsed teadmised ja tarkused. Nüüd on ta ise juba üle kümne aasta teisi nende vaimsuse ja enesearengu teel juhatanud ja koolitanud. Ta korraldab ka igakuiseid naisteringe ja väelaagreid, mis aitavad üles leida oma enesekindlat elujaatavat poolt, teisisõnu maagilist naiselikkust.

Kristel teab elukogemusest, et kõigil on olemas vajalik energia, jõud ja armastus, millega muuta oma elu selliseks, nagu nad soovivad.
«Ma ei tahaks õpetada, vaid mulle meeldib näidata, mis kõik veel elus võimalik on,» ütleb ta.

Elumuutvad äratused

Eneseotsingute rajad on käänulised ja tihti juhatavad õigele teeotsale läbielatud katsumused ning elu saadetud märgid. Kristel on seda meelt, et vaatamata minevikule saame teha teadliku valiku, millist tulevikku me soovime. Tema elus on olnud mitu äratust.

Lapsepõlves oli Kristeli ümber palju alkoholist mõjutatud vägivalda.
«Nägin kodus pealt asju, mida ükski laps ega ka täiskasvanu ei peaks nägema,» meenutab ta.
«Mind hoidis see, et lõin oma unistuste maailma ja sukeldusin sellesse.»

Pidevas ohusituatsioonis elamine muutis ta väga tundlikuks, meeled elavdusid ja teravnesid. Selline ülitundlikkus ei ole tema silmis koorem, vaid suur kingitus. «Ülitundlikkus on meie loomulik olek, mis on tänapäeva ühiskonnas maha tambitud. Oleme unustanud, kuidas sellega elada.»

Sündimata lapse kaotus tõi talle leina kõrval kaasa ka suure süütunde: ju ma ei olnud piisavalt hea. Seda süütunnet kandis ta endas pikka aega.

21 aastaselt sattus Kristel autoavariisse. Öine Põlvamaa. Purjus autojuht kaldub ootamatult vastassuunavööndisse otse tema autole ette. Laupkokkupõrge.
«Istun kraavipervel. Kui peeglisse vaatan, minestan. Mul ei ole enam nägu. See oli nii puruks, et tuli uuesti üles ehitada,» kirjeldab ta suurt šokki, aga ühtlasi ka elu muutvat äratust.

«Tundsin, et pean tegema elus valikuid, mis on minu enda omad, sest ma ei tea, millal on järgmine hetk, kui istun kraavipervel ning kõigun elu ja surma vahel. Õppisin iseennast väärtustama ja armastama sellisena nagu ma olen. Tol hetkel siis ilma näota.»

Valusad sõnad kui kingitus

Järgmine äratus oli kümmekond aastat hiljem ema surivoodil. «Enne lahkumist ütles ta, et tema elus polegi midagi olnud. Ütlesin, et aga sul olin ju mina. «Ah, mis sinagi,» ütles tema.»

Need sõnad murdsid südame, aga panid ka mõistma: elada tuleb nii, et ei peaks kunagi mõtlema, et ei olnudki midagi head.
«Elu on kingitus!» ütleb Kristel.

Ta oskab nüüd võtta suure kingitusena ka ema sõnu, mis tookord viisid ta emotsionaalselt sügavasse madalseisu.

Elu tegi taas oma käigu — üht.kki märkas ta juuksuris olles ühes ajakirjas fotot keset põldu seisvast rõõmsast ja säravast naisest.
«Mõtlesin, et kas niimoodi on üldse võimalik tunda,» meenutab Kristel.
Tal oli piisavalt südikust, et otsida pildil olev joogaõpetajast päikesenaine üles ja minna tema juurde tundidesse.

Ühel hetkel tabas teda aga ta enda sõnul vaimne egoism: «Mõtlesin, et ma olen nii heas kohas ja nii tark, et saan nüüd kõigega hakkama. See viis läbipõlemise ja depressioonini.»

Kristel võttis aastaks aja maha. Väljakirjutatud antidepressandid jäid puutumatult lauanurgale: «Minu depressioon oli nii sügav, et ma ei jaksanud oma kätt nende järele sirutada.»
Oli päevi, kui ta läks suvel õue aiatooli lugema ja üht.kki avastas, et on juba pimedaks läinud, aga ta ei ole veel raamatut avanudki.
«Elasin tollal üksi ja kedagi ei olnud segamas minu depressiooni. Õnneks või kahjuks.»

Kristel on arvamusel, et depressiooni ei saagi lõplikult välja ravida, küll aga on võimalik kogemuste najal märgata meeleolumuutusi ja ennetada uuesti sügavale kukkumist.

Aasta aega kestnud madalseisust äratas üles üks huvitav konverents Dominikaanis, kuhu ta enda sõnul kummalisel kombel otsustas kohale sõita.

Öise Kariibi mere ääres rannas pidutsevaid inimesi vaadates tabas teda arusaamine, et samad tähed, mis taevas siravad, paistavad nii nende kui ka tema peale.
«Mõistsin, et piiri ei ole. Ainus piir on see, kas valida oma unistused või hirmud, jaatav või eitav maailm.»
Koju tagasi sõitis Kristel äratundmisega, et kõik teed on tema ees lahti.

Ta otsustas hakata jagama oma teadmisi ja kogemusi ning seda just naistele.

«Naistest algab kõik. Kuid piiranguid, takistusi ja allasurumist on naistel tulnud kogeda sajandeid ning see takistab ka praegu neid kogemast ennast sellena, kes nad on — täiuslike loojatena.»

Kristel tegi tutvust naisi igakuise kuupuhastuse või kuu loomise ajal ringidesse kutsuva liikumisega Red Tent, mis algselt tähendas loodusrahvaste juures «Kuu öömaja».

Ühel hetkel seisis ta valiku ees, kas jääda Eestisse või mitte. Samal ajal oli tal rinnavähi kahtlus. Oodates ärevalt viimase biopsia tulemusi, tegi ta universumiga kokkuleppe — kui ta on terve, jääb ta Eestisse ja hakkab siin tegema naisteringe.

Ta pidas oma lubadust. Sellest on sündinud Kuutempli sündmused naistele, mis tõstavad enesekindlust, annavad võimaluse omavahel suhelda, jagada, mõista ja üksteist toetada.

Tema ringidesse jõuavad eri vanuses naised, kes enamasti on vaimse eneseleidmise teel, aga oodatud on ka need, kes on oma sisemise rõõmu juba leidnud.
Siin räägitakse ja kuulatakse. Hoitakse üksteist heade soovide ja sõnadega, ka kallistades ja pai tehes ning tantsides oma rütmis ja keha tunnetades.

«Tantsimine on läbi aegade olnud naiste jaoks kõige lihtsam praktika oma pingeid ja emotsioone välja elada,» ütleb Kristel ja märgib, et loodusrahvaste juures said naised täiskuu ajal kokku, et energiat ja pingeid endast välja tantsida.

«Naisteringid on abiks, et leida endas taas maagilise naiselikkuse vägi ja seda ka igapäevaelus hoida. Looja energia on kõigis naistes sünnip.raselt olemas, kuid ühiskonna survel ja kiirustades elades me unustame selle.»

Kristel ütleb, et maagilise naiselikkuse avastamist võib alustada näiteks komplimentide vastuvõtmisest või sellest, et lubame kellelgi enda heaks midagi teha.

Kristel räägib lihtsatest igapäevastest asjadest, mille naised on unustanud. «Naised arvavad, et nad on andjad, aga me oleme loodud hoopis saajateks. Kui energeetiliselt teeme vastupidi ja hakkame andjateks, kaotame oma naiselikkuse väe.» 

Kristel on kogenud, et naiselikkuse väe suuremateks kammitsejateks on mis tahes põhjusel tekkinud süükoorem, enda võrdlemine teistega ja hinnangute andmine.

«Kui mul oleks võlukepike, annaksin naistele juurde sisemist enesekindlust. Oleme elu naudinguid väärt sellistena nagu me oleme.»

Esimene samm on tema sõnul see, et tuleb endale ausalt, ilma emotsioonide ja sõbrannade hinnanguteta tunnistada, kus ma praegu oma eluga olen. Mis on hästi ja mis on halvasti, mis on kaasavõetud õppetunnid ja kingitused.

Seejärel saab valida uue elu, hakata unistama ja seda looma.

Kristel teab oma elukogemusest, et kõigil on olemas vajalik energia, jõud ja armastus, millega muuta oma elu selliseks, nagu nad soovivad.