Pööripäeva maagia. Kuidas iidsed traditsioonid meile tasakaalu loovad.

 Kas jaanipäev või pööripäev?

MIDA NEED SUVISED PÜHAD TEGELIKULT TÄHENDAVAD?

Suviste pühade aeg on põnev - ametlikult on kalendris Võidupüha ja Jaanipäev.

Lisaks on veel ka suve algus ehk suvine pööripäev, millest palju vähem räägitakse, kuid mille ümber tegelikult kõik need teised pühad on sündinud.

Suvise pööripäeva tähistamine eelnes jaanipäeva pidustustele ning see on vanem ja iidsem traditsioon, millel tegelikult oluline tähendus kogu aastaaegade ringis.

Nii nagu enamus meie kultuuriruumis täna tähistavaid pühasid, on ka siin kristlik kultuur kirjutanud üle loodusrahvaste iidsed väepäevad.

Sellisel moel taheti võtta rahvastelt võimalus olla ühenduses loodusega, suhelda loodusjõududega ja viia inimesed tasakaalust välja.

Jaanipäeva tähistamine, mis leiab aset 24. juunil, on seotud kristliku pühaku, Ristija Johannese (eestipäraselt Jaan), sünnipäevaga. Traditsioon loodi ühendama kristlikke elemente vanade loodusrahvaste suvise pööripäeva pidustustega.

Suvise pööripäeva tähistamine on vanem ja palju iidsem traditsioon ning peetud oluliseks üle maailma erinevates kultuurides..

Sõna "pööripäev" tuleb ladina sõnast "solstitium", mis tõlkes tähendab "päike seisab paigal".

Eestis nimetati "päike on pesas" ehk "suured päevad" või "Leedoaeg".

See päev on seotud päikese kõrgeimasse punkti jõudmisega aastaringis. Astronoomiliselt eriline hetk, kus Põhja poolkeral on enim päevavalgust ja valgeimad ööd.

21. või 22. juunil (või 21./22. detsembril lõunapoolkeral) - jõuab päike taevas oma kõrgpunkti ja tundub justkui seisma jäävat. Nendel kolmel päeval loojub ja tõuseb päike täpselt samal ajal.

Loodusrahvad uskusid, et sel ajal on oluline pöörduda päikese poole, teha talle annetusi ja palveid, et päike oma pesast tagasi tuleks ja oma tavapärast ringkäiku jätkaks ja aastaaegade vaheldumist looks.

Eestis on olemas ka tänasekws unustusehõlma vajunud Päevapööramise mägi, (Pääväpüürdmisemägi), kus spetsiaalne paik suvise pööripäeva rituaalide jaoks.

Pärimuste järgi kogunesid sinna just naised. Seal olid spetsiaalsed kivid, kuhu päike rituaalselt nendeks kolmeks päevaks kinni seoti, et ta kuhugile kaugemale ei põgeneks. Sarnane pärimus on olemas maailmas veel mitmes väekas paigas.

Päikese liikumine oli tähtis kõikidele rahvustele ja seda erilist aega tähistati kõikjal.

Üks vanimaid teadaolevaid pööripäeva tähistamisi on Stonehenge'i kiviringi juures Inglismaal, mis pärineb umbes 3000a eKr.

Vanad Roomlased austasid seda aega Jumalanna Juno auks, kes oli naiste sisemise jõu ning sünnituse jumalannale, kes õnnistab naisi menstruatsiooniga.Tema nimest on pärit ka kuu nimi Juuni ehk Juno Luna.

Keldi kultuuris oli see seotud haldjast suvejumalanna Áine austamisega, kes sümboliseeris armastust, ilu ja viljakust ja oli nii kuu kui päikesega ühenduses.

Skandinaaviamaades tehti lõkkeid mäetippudel või postide otsas, et siduda omavahel maa ja taevas.

Mitmed euroopa rahvad tähistasid suurte rataste süütamisega, mis veeretati seejärel mäest alla veekogusse. Päikese ratas allutatati nii veele, et vältida põuda ja vähendada kuumust. Nii loodi tasakaal tule ja vee vahel.

Eestis naised tähistanud pööripäeva hommikuse pudrurituaaliga ja ühise hiiepaiga külastamisega enne õhtuseid lõkkeid.

Vaimselt on see valguse, helguse ja rõõmu aeg, mil koguda sisemist jõudu välisest. Päikese energia toel jätkub nüüd jõudu kõige jaoks ja ka sisemised tumedad varjud paistavad heledamad.

Spirituaalses mõttes on sel ajal öeldud palvetel ja soovidel suurem jõud. Kõik looduse elemendid on tundlikumad ja meile nendega suhtlemine lihtsam. Valgus avab meile ligipääsu.

Kõige olulisem, mida päikesepühade tähistamine meile annab on tasakaalu ja hingerahu tunne.

Tasakaalu üheks oluliseks osaks on loodusega ühendus. Just see ühenduse taastamine ja looduse elementide olemuse mõistmine, on see päris pööripäeva maagia.

Tänapäevaste Jaanipäeva pidustusetega on igasugune ühendus ja tasakaal kaduma läinud.

Pööripäeva olemuse asendamine tavalise pidutsemisega ja purjus peaga üle lõkke hüppamised on just see, mida kristlik kultuur omal ajal taotles - et me unustaksime viisi, kuidas loodusega ühenduses olla.

Oleme kaotanud oma tunnetuse, loomulikud instinktid ja sisemise väe koos igapäevase tasakaaluga.

Pööripäeva aegsed lõkked on hea teha endapoolse kingitusena valgusele, hea tahte ja puhta puiduga.

Lõkkeasemesse ei tohi panna prügi ega vana sodi nagu see tihti täna kombeks.

Puhtad puud laotakse kindla skeemi järgi, kus pöördutakse iga ilmakaare poole.

Kaunistatakse lillede, värviliste puuvillaste lintide, lõhnava puidu jmt naturaalsega.

Lisatakse ka leiba ja piima, vilja või riisiterasid, mis on külluse ja elu sümboliks.

Minu soovitus on, et kui hakkad Jaanituld tegems, siis mõtle korraks austuses, mida ja miks sa teed.

Et sellest saaks sinu pöördumine valguse ja tule poole.

Mõtiskle ja lausu tulele oma tänu, et meil on soojus ja valgus nii südames, inimestevahelistes suhetes kui kõikjal meie ümber.

Räägi tulele oma isiklikud soovid ja palved.

Ära unusta ka teisi elemente tänada ja pöördu maa, vee ning õhu poole. Täna ka iseennast ja oma lähedasi.

Igaüks saab luua tasakaalu ja loodusega ühenduse iseenda jaoks!

Mis on sinu isiklik seos suvise pööripäeva ja jaanipäeva traditsioonidega? Kuidas tähistad neid pühi ning millised tavad ja rituaalid on sulle olulised? Jaga oma kogemusi ja mõtteid!

Maagilsit aega ja palju valgust!

Vaata järgmisi inspireerivaid sündmusi

>
Success message!
Warning message!
Error message!